Minu unetuse sündroom. Proloog meie omast.

Sellest vaatepunkist pole mõtet otsida tõde. Tõde, kui materiaalselt visuaalset eset ei eksisteeri. Sõna on vaid üks mõte paljude teiste seas. Inimkond on otsinud tõde. Nad on leidnud vaid valed iseendas. Inimrass on minetanud oma algse algupärase loomisrütmi.
Toit ei võitle enam vastu.
Eksistentsi põhimõte on minetanud oma väärtuse.
Maa on eraomanduses.
Me võitleme teadmisega, et me kaotame. Kogu inimkonda viib edasi arvamine, et me võime ka võita.
Kuidas võita iseennast?
Kuidas kaotata iseendale?
Ja lõpetuseks: Miks me võitleme iseendaga?